Tööstused, kes ei digitaliseeri, hääbuvad
Tõnu Lelumees, Eesti Masinatööstuse Liidu nõukogu esimees ja arendusnõunik.
On võrdlemisi hoomamatu, kuhu praegune tervisekriis majanduse ja tootmisettevõtted tõukab. Kui midagi aga õppida eelmistest kriisidest, siis seda, et praegu on viimane aeg oma puuduste parandamiseks. Tööstusettevõtted peavad tõsiselt mõtlema digitaliseerimisele, automatiseerimisele ja paindlikkuse tagamisele. Vaid läbi ettevõtte tehnoloogilise võimekuse tugevdamise on võimalik turgude taasavanemisel, mis on kindlasti hoopis teistsugused kui enne kriisi, näidata ennast konkurentsivõimelisemana ning suutlikkumana.
Eesti tööstusettevõtete jaoks on digitaliseerimine olnud püsivalt keeruline teema. Põhjused peituvad ühelt poolt selles, et tootmispartiid on juba eelmisest majanduslangusest saati kokku kuivanud ning iga toode on unikaalne ja konkreetse kliendi vajadustele vastav, aga teisalt ka selles, et tööstused ei hoia enam suuri laovarusid ja toodete tarneajad on väga lühikesed.
Joogitööstuse tootmisliin | Foto: Renee Altrov | Allikas: https://toolbox.estonia.ee/
Kuigi Eestis on mitmeid väga nutikaid ja keerukaid tooteid valmistavaid ettevõtteid, on meie tööstusettevõtete jätkuvaks probleemiks ikkagi suhteliselt lühike väärtusahel, mille tulemusel väljub tootmishoonest pigem lihtne toode. Materjali ja muude kulude maha arvestamisel ei jää seetõttu ettevõttele palju kasumit, mille arvelt investeerida. See sunnibki keskpärasuse lõksu, millest kannatab ka digitaliseerimine. Lihtsa tootmise puhul ei pruugi täiendav digitaliseerimine ollagi mõttekas, sest saadav kasu on kulust märgatavalt väiksem.
Meie tööstustes kipub paraku lisanduma ka probleem, et pööratakse tähelepanu üksiku tegevuse protsessi digitaliseerimisele, kuid jäetakse tähelepanuta ressursside planeerimine ja tootmisprotsessist kogutud andmete enda kasuks pööramine. Tegelikult tuleb vaadelda tööstustel korraga kolme aspekti koos – digitaliseerimine, automatiseerimine ning paindlikkus. Need on kolm sammast, millel tänapäevane tööstus ja arenduskontseptsioon peaks põhinema. Kui kõigile neile kolmele vajalikul määral tähelepanu pöörata on ettevõte kindlasti ka tulemuslik.
Tuleb aga ka tõdeda, et esimene samm digitaliseerimisel võib olla keeruline, sest lahtisi küsimusi on palju. Alates sellest, et millistest protsessidest alustada ja mis on need lahendused, mis just minu tootmisele sobivad ning reaalselt edasi aitavad. Kõige lihtsam lahendus sellele on teha esmane digianalüüs, mis katab tervet väärtusahelat ning aitab tuvastada peamised puudused ja võimalused, mida digitaliseerimine saaks lahendada. Sellise analüüsi kulu ei ole reeglina ka nii suur, mis ühelegi ettevõttele takistuseks saada.
Järgmiseks sammuks oleks digidiagnostika, mille tegemiseks pakub EAS ka tööstusettevõtetele toetust. Selle abil saab ettevõte juba oluliselt suurema pildi oma tööstusettevõtte protsessidest ja arenguvajadustest. Analüüsi põhjal on edasi võimalik valida prioriteetsem arengusuund: tootlikkuse suurendamine, seadmete kasutuskoormuse kasvatamine, töötajate soorituse tõhustamine, laojääkide vähendamine või kvaliteedi parandamine. Samuti tarnetäpsus ja -kindlus, uue toote turule tootmise aeg ning tellimuse täitmise ja tootmise aeg.
Miks aga on digitaliseerimise sammud just praegu olulised, kui paljud tööstusettevõtete juhid tunnistavad, et aprillis on nende mahud langenud vähemalt 30 protsenti ning mais on enamus tellimusi üles öeldud või edasi lükatud? Vastus on lihtne – lisaks tagasilöökidele toob kriis alati uusi võimalusi. Nimelt on muutunud olud pannud paljusid Euroopa suuri tööstusettevõtteid otsima partnereid pigem lähiümbrusest ning segastel aegadel on ühtne ja ettevõtteid ühendav ärikultuur paljude äriotsuste baasiks, millest on võimalik kasu lõigata ka Eesti ettevõtetel.
Siinkohal aga jõuame tagasi asjaoluni, et Euroopa turule tootmiseks on vaja, et ettevõtted paneksid suuremat rõhku digitaliseerimisele ja seeläbi suurendaksid oma konkurentsivõimet. Tihtipeale ei nõua need tegevused ülemäära suuri investeeringuid. Kui näiteks 20 aasta tagused robotid maksid veel üle 100 000 euro, siis aastaks 2010 oli hind kukkunud 50 000 euro peale ning praegu on sarnase roboti hind 20 000 euro juures. Samas on nende tehnoloogiline võimekus oluliselt kasvanud. Hinna kõrval on pigem võtmeküsimuseks vajaliku oskusteabe omandamine või ettevõttesse toomine ning seal hoidmine.
Äärmiselt oluline on loomulikult ka riigi tugi ettevõtetele, kes näevad võimalust just digitaliseerimise kaudu oma äri laiendada, eriti olukorras, kus tööjõudu napib. Võib täieveendumusega väita, et nõudlus näiteks inimeste kõrval töötavate koostöörobotite järgi järgmistel aastatel kindlasti suureneb.
Eesti tööstus ei saa mööda üldisest digitaliseerimisest, automatiseerimisest ja robotiseerimisest. Meie eeliseks on aga see, et oleme väiksed ja võimelised väga kiiresti kohanema ning muutusi ellu viima.