Lõksust välja innovatsiooni abil!
Tanel Rebane EASi ettevõtluse keskuse juht
Eesti majandus on veerand sajandiga jõudnud 80 protsendini Euroopa keskmisest ühe elaniku kohta. See on küllalt hea tulemus arvestades näiteks seda, mis on juhtunud mõne Lõuna-Euroopa riigiga. Näiteks veel kümme aastat tagasi oli Kreeka tase ostujõudu arvestades 94% Euroopa Liidu keskmisest ja Eesti oma 63%. 2018. aastal oli Eesti tase vastavalt 81% ja Kreekal 68%. Ilmselt ei ole siiski Kreeka see, kes defineerib Eesti ambitsiooni tulevikuks ja me peaksime sihtima oluliselt kõrgemale.Oleme jõudnud keskmise sissetuleku lõksu
Mida see tähendab? Lühidalt öeldes on see olukord, kus meie majanduse keskme moodustavad ettevõtted, kelle praegune ärimudel võimaldab maksta 1000 eurot ja natuke rohkem palka, aga ei kannata maksta 2500 eurot. Samas just sellistest suurusjärkudest on vaja rääkida, et pikemas perspektiivis jätkusuutlikult Eestis äri ajada ja jõuda järele Euroopa edukamatele.
Protsesse timmides saab lühiajaliselt asjad korda ja 1000 euro asemel isegi 1500 eurot maksta, aga see on ajutine lahendus ning palgasurve kasvades lähevad sellised ärimudelid ühel hetkel lihtsalt katki. Rahvusvahelises konkurentsis tehakse see sama töö ära odavama tööjõuga riikides.
Ühesõnaga oleme me lõksus! Ja peenhäälestades me siit välja ei hüppa. Peame mõtlema, kuidas oma toodete ja teenuste eest aina rohkem teenida. Kõlab lihtsana, aga on oi kui keeruline teostada.
Mitte ükski ettevõte ei ole suutnud muutuda ilma innovatsioonita!
Innovatsioon on ainuke kestev võimalus ärimudelit uuendada või veelgi parem, vahetada. Kui ennist võrdlesime ennast Kreekaga, siis tuleviku peale mõeldes oleks ambitsioonikam orientiir Iirimaa. Tegemist on terves Euroopa Liidus praktiliselt ainukese riigiga, kes on saanud viimase kümne aastaga jõukast veel jõukamaks (129 protsendilt 187 protsendini EU28st).
Iiri majanduse edu taga ei ole mitte nelja lehega ristikhein, vaid väliskapital ja innovatsioon. Esimest meil ei saa ilmselt kunagi nii palju olema, sest Iirimaa on USA ettevõtete maabumiskoht Euroopas, aga innovatsiooni võiks olla küll.
Ettevõtete tasandil on innovatsiooniga paraku see lugu, et see on pikka aega kulu ehk passiva poolel. Innovatsioon on arenduse faasis tihti immateriaalne ehk midagi, mida on raske näidata finantsasutuste silmis atraktiivsena. See tähendab, et ettevõtted peavad müstilist innovatsiooni paljuski käibevahendite arvelt rahastama. Mida on alati vähe ja seepärast peaks olema ka riigil innovatsiooni toetajana teatud roll.
Mida need Iiri ettevõtted siis ikkagi teistmoodi teevad? Kasutavad uuemaid tehnoloogiaid, efektiivsemaid protsesse ning omavad paremaid arenduskompetentse – jah, ilmselt kõiki neid ja see teebki selle kokku keeruliseks. Kui toome veel siia fakti, et Eesti ettevõttes on keskmisena kuus töötajat, siis see tähendab, et ettevõtete võimekus innovatsiooni „alla neelata“ on üks peamiseid takistusi pikemajaliseks eduks.
Viljandi versus Dublin
Õnneks on meil õppida ka lähemalt, näiteks Viljandist. Keskmine palk maakonnas on ligi 1200 eurot aga samas tegutseb seal edukalt üks ettevõte, kes on näinud innovatsioonis võimalust oma tervet ärimudelit vahetada. Algul tegutses ettevõte mööbliäriga, seejärel mööbliäri logistikaga, mis kasvas välja konkreetselt tarbija poolsest uuendamise vajadusest, soovist tellida asju interneti vahendusel. Aga ettevõtet ei rahuldanud viis, kuidas kaupade transport tehnoloogiliselt välja nägi.
Mõeldi välja kaupade kogumise ja väljastamise lahendus – sisuliselt palju plekki ja natuke innovatsiooni. Sellega oli aga üks mure, see võttis liiga palju ruumi, et olla kaubanduse ruutmeetri hinna juures kasumlik lahendus. Järelikult oli vaja väiksema ruumi peale rohkem kaupa ja sellest sündis pakiautomaat, kus kaupu sorteeritakse ja paigutatakse võimalikult säästlikult.
Allikas: toolbox.estonia.ee
See on Cleveron nagu me seda täna teame – vähe plekki ja palju innovatsiooni. Ettevõtte keskmine kuupalk on kasvanud suuremaks kui 2500 eurot – ehk tasemele, kus me olla tahame. See oli ainult üks muutumise näide innovatsiooni abil, neid on veel küllaga, aga siiski liiga vähe, et ronida välja lõksust.
Ent väljapääs on olemas. Retsept selleks on eelkõige suur kogus ettevõtlikke ja ambitsioonikaid ettevõtjaid ja väike osa targalt juhitud riiklikku innovatsioonipoliitikat. Jah, ka viimast on vaja, sest vastasel juhul on võimalik mitte midagi teha ja aktiivselt pealt vaadata. Võiks ju teha või kuidas?!