Eksportööride uuring, 2000
Eksportööride uuringu eesmärgiks oli selgitada välja eksportimist takistavaid tegureid, koguda infot eksportööride vajadustest ja teadmistest riiklikku eksporditoetuste kohta. 2000.a. uuringu käigus küsitleti kokku 356 ettevõtet. Eesti keskmise eksportööri käive on uuringu andmetel 22,5 miljonit krooni ning ekspordi osakaal käibest 57,4 protsenti. Väliskapitali osalus on 43 protsendil Eesti ekspordifirmadest, ekspordistrateegia või –plaan on olemas 50 protsendil. Ettevõtete peamisteks eksportturgudeks on 2000.a. näitajate põhjal Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Venemaa ja Saksamaa.
Ekspordi tugiorganisatsioonid. Tuntuimaks ekspordi tugiorganisatsiooniks on endiselt Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, kuid Eesti Ekspordiagentuuri (EEA) tuntus on viimastel aastatel kiirelt paranenud ning jõudnud nüüdseks EKTK-ga ligilähedaselt võrreldavale tasemele. Samuti on tugevnenud EEA positsioon ekspordiabi reaalse kasutamise osas, seda eriti tööstussektoris.
Ekspordi tugiteenused. Ekspordi tugiteenustest kasutatakse kõige enam ning sealjuures kasvavalt nn. vältimatuid lihtteenuseid (tolliprotseduurid ja tolliinfo). Samale tasemele ning teisele kohale on jäänud firmadevahelised kontaktüritused. Võrreldes 1999. aasta sügise hinnangutega on paranenud ekspordi tugiteenuste aktiivsus.
Eesti Ekspordiagentuur. EEA teenuste tuntuses olulisi nihkeid ei ole toimunud, küll aga on ühtlustunud nende kasutamine. Nähtavas perspektiivis tundub huvi kasvavat selliste EEA teenuste vastu nagu välisriikide infobaas, eesti eksportööride andmebaas ning koolitusprogrammid. Hinnangud EEA teenuste teostusele on aasta jooksul paranenud enamike teenuste ning kõigi teenuse komponentide osas.
Ekspordibarjäärid. Levinuima ettevõttesisese ekspordibarjääri kõrval, milleks on rahaliste vahendite ja käibekapitali nappus, on järjest olulisemale kohale ning sisult eesti ekspordi kui terviku konkurentsiprobleemiks tõusmas kvalifitseeritud tööjõu nappus ning toodangu kõrge omahind. Mõlemad tegurid on ekspordibarjäärina jätkuvalt tugevnenud.
Siseriiklike ekspordibarjääride osas on muutused vähemtendentslikud, kuid positiivse arenguna tuleks mainida seda, et vähenenud on tugiteenustest info puudumise aspekt ning suurenenud eksporditoetuse ressursside hinnangulise nappuse aspekt, mis annab tunnistust eksporditoetuse infotöö paranemisest. Samas vähenes üldine siseriiklike ekspordibarjääride nimetamise sagedus.
Oluliseks uuringu tulemuseks on see, et edasises riigi ekspordi toetuspoliitikas peaks senisest tähtsamale kohale tõusma kesksuured eksportijad, kelle jaoks toe saamine on peamiseks teguriks suureksportijate hulka tõusmisel, millega näib kaasnevat ka ekspordiprobleemide leevendumine.
Välisturgudest tulenevaid ekspordibarjääre iseloomustab suurem läbivus ja ühtlus, mis seondub ilmselt nende väiksema mõjutatavusega.